Elektriprojektid jagavad sageli sama ala sidesüsteemide, teede, tarade ja teenindushoonetega. Esimene samm on iga tornitüübi eristamine. Sidetorn on kõrguv struktuur, mida kasutatakse peamiselt traadita sideseadmete toetamiseks. Elektritornil on veel üks ülesanne. See hoiab juhtmed ja maandusjuhtmed ohutus asendis, et elekter saaks liini marsruuti läbida.
See erinevus mõjutab jooniseid, vundamendipunkte ja ülevaatustöid. Nurgakujuline terasest ülekandetorn on tavaliselt valmistatud paljudest nurkterasest osadest. Seda on lihtne transportimiseks väikesteks osadeks jagada. Ise-kandev ülekandetorn seisab ilma juhtmeteta, seega vajab see enne tootmist tugevamat alust ja tuulekoormuse selget kontrolli.
Segaobjektide puhul peaks projektimeeskond enne tarnimist kontrollima torni kõrgust, kliirensit, maandust, juurdepääsutee laiust ja tõsteruumi. Kui need punktid kinnitatakse varakult, saab tehas märgistada elemendid, pakkida poldid sektsioonide kaupa ja vähendada kohapeal vale kokkupanekut. Tulemuseks pole mitte ainult kiirem paigaldamine. Samuti aitab see hooldustöötajatel iga osa hiljem selgelt üles leida.
Seetõttu tuleks torni valimisel alustada seadmete koormusest, objektile juurdepääsust, tulevastest kontrollitöödest ja ohutuks tööks vajalikust vahemaast.
